Käevõrude tutvustus ja päritolu

Käevõrud on teatud tüüpi randmel kantavad ehted. Need on enamasti valmistatud metallidest nagu kuld ja hõbe, aga ka mineraalidest ja kristallidest.
Käevõrud on ketikujulised ja neid kasutatakse peamiselt rahu palvetamiseks, meele rahustamiseks ja ilusaks väljanägemiseks.
Päritolu
Esiteks on see ellujäämise vajadus. Primitiivses ühiskonnas, looduse vastu võitlemise protsessis, kannavad inimesed enda kaitsmiseks ja metsloomade kahju vältimiseks sageli loomanahku, sarvi ja muud peas, kätes, randmetes või jalgades. Ühest küljest teesklevad nad samasugust saaki, et teist osapoolt segadusse ajada, teisalt on need loomanahad ja sarved ise omamoodi kaitse- või ründerelvad. Mis puudutab kaelal, vöökohal või randmel rippuvaid väikesi kruusa, loomaluid või loomahambaid, siis lisaks inimese varaseimale teadvustamata dekoratiivkäitumisele on nende tegelik funktsioon ilmselt loendamise või üleskirjutamise vajadus.
Teiseks on see tugevuse sümbol. Väga lihtsas primitiivses ühiskonnas vajavad inimesed kahtlemata julgust ja jõudu, et küsida loodusest toitu ja võita metsikuid metsloomi. Ürgrahva silmis peab metsloomadel väge täis olema see, et nende teravad küünised, kõvad luud ja kaunid karvad pidid mängima olulist rolli. Seetõttu sõid inimesed pärast nende metsloomade püüdmist seda, mida nad suutsid süüa, ja lõid oma luud ja hambad kokku ja kandsid neid kehal, arvates, et see neelab metsloomade jõu ja nad suudavad sellega metsikud metsalised võita. Tundub, et nendest primitiivsetest ehetest said ürginimesed mingisuguse hingelise lohutus ja jõu.
Teisalt, mida rohkem selliseid "ehteid" inimene kannab, seda tõenäolisemalt kannab ta üha kallimaid ehteid. Tegelikult meeldib neile julgetele inimestele sageli oma kehal kasutada eredaid ja pilkupüüdvaid ning kergesti äratuntavaid kehakaunistusi, nagu ilusad suled, metsloomahambad, haruldased karbid ja isegi vääriskivid (jade). sümboolsed märgid oma võimu ja võimu näitamiseks ja demonstreerimiseks. Plehanov ütles raamatus On Art: "Neid asju kanti algselt vaid vapruse, osavuse ja jõu märgina. Alles hiljem. Just sellepärast, et need olid vapruse, osavuse ja jõu märgid, hakkasid nad äratama esteetilisi tundeid ja olid klassifitseeritakse kaunistusteks."
Kolmandaks on see omamoodi totemide kummardamine. Päike, kuu, tähed, tuul, vihm, äike ja välk – need kõik on tavalised loodusnähtused; aga primitiivsete inimeste silmis on neil asjadel mingi maagiline jõud. Ürginimesed elavad koos loodusega päeval ja öösel ning sõltuvad päikesest, kuust, tähtedest, jõgedest ja lendavatest loomadest. Nad kummardavad neid looduse poolt neile antud materjale. Aja jooksul on see materjal nende mõtetesse sügavalt juurdunud ja sellest saab maagilise jõuga totem. Nad peavad seda oma esivanemaks või kaitsejumalana või oma klanni või hõimu veresugulaseks ja kummardavad seda. Alguses assimileerusid inimesed, et panna need totemid end kaitsma. Järk-järgult lisasid inimesed need totemid oma ehetesse ja muutsid oma ehted nende totemide kujutise või kujuga, näiteks ümmargused käevõrud ja sõrmused nagu päike ja täiskuu; linnukujulised kroonid ja juuksekimbud jne.
Neljandaks, talismanina. Engels tõi välja: "Iidsetel aegadel ei teadnud inimesed üldse oma kehaehitust ja olid mõjutatud nende unenägude kujunditest, mistõttu neil oli kontseptsioon: nende mõtlemine ja tundmine ei olnud nende keha tegevus, vaid ainulaadne. hinge tegevus, mis elas selles kehas ja lahkus kehast surma korral." Primitiivsed inimesed uskusid, et kõigel on hing ja et hinged jagunevad headeks ja kurjadeks. Head vaimud tõid inimestele õnne ja rõõmu, kurjad vaimud aga katastroofe ja haigusi. Vältimaks kurjade vaimude ligipääsu ja olla kaitstud heade vaimude poolt, kandsid ürginimesed köitega oma kehal karpe, väikest kruusa, sulgi, loomahambaid, lehti ja vilju. Nad uskusid, et neil asjadel on inimsilmale nähtamatu üleloomulik jõud. Sellega saaks inimesi õnnistada ja kurjusest eemale peletada. Neid kaitsva ja eksortsismi rolli täitvaid asju kanti hiljem inimkehale mingisuguste kaunistustena, muutudes eriliseks ehteks. Pealegi on see komme ja tähendus säilinud ning ehetele on inimene andnud kaunimat elatust ja salapäraseid värve.